Terug naar overzicht

paikesepillaja.ee

6/03/2009 - Intervjuu Geert Kimpeniga

stonia.
Inna Soone.

Geert Kimpen on kaheldamatult Madalmaade kirjanduse tõusev täht. Ent kirjutades üldinimlikel tõe- ja eneseotsingu teemadel just nüüd, suurte muudatuste ajajärgul, on tema poolt edastatav sõnum universaalne, inspireerides lugejat ja andes talle jõudu sõltumata tolle päritolumaast. Olgugi autori esmaromaani pealkiri "Kabalist" (De Kabbalist, Amsterdam 2006), pole tegu juudist kirjanikuga, kes püüaks oma romaaniga populariseerida ortodoksset maailmakäsitlust. Vastupidi, Kimpen jagab oma kirgliku ja meelierutava looga innustust olla julge ning otsusekindel, süüvimaks iseendasse ja Jumalasse, et otsida ja leida üles elu põhiväärtused. Kuigi tema armus Kabalasse, jääb igaüks vabaks valima oma isiklikku rada.

Nüüdseks ka eestikeelsena trükivalgust näinud ajaloolis-müstiline seiklusromaan "Kabalist" on tõlkena ilmunud juba 15 riigis. Hollandi müüginumbrid viitavad bestsellerile. Romaani on oma temaatika ja äärmiselt loetava stiili tõttu võrreldud nii Paolo Coelho kui Dan Browniga. Ometi on see pelgalt võrdlus. Kimpeni "Kabalist" särab oma ainukordsuses.
 

Vestlesime Geert Kimpeniga eelmisel kevadel.

On päikesesoe sabati pärastlõuna Brüsseliga piirnevas Tervurenis, Belgias, mis on Geert Kimpeni sünnimaa. Oleme sättinud end istuma avarale ereda valgusega aasale Aafrika muuseumi taga. Meid ümbritsevad mänguhoos ringilippavate laste kilked, ometi ei kuulu need hetkel meie tegelikkusesse - oleme häälestunud Geerti haaravale debüütromaanile, mis sügisel (2008) ka Eestis trükivalgust näeb, olles ilmunud enne seda juba 14 keeles.

K: Geert, paljud lugejad leiavad selle romaani oleva inspireeriva. Mida inspiratsioon Sinu jaoks tähendab?

GK: Inspiratsioon tähendab minu jaoks võimet identifitseerida end romaani tegelastega. Suutlikkust neisse uskuda ja jagada nendega sarnast kirge selle osas, mida elus oluliseks peetakse ja mille poole püüeldakse. See tähendab elu koos nendega sellal, kui sa antud raamatut loed või kirjutad. Inspiratsioon tähendab innustumist elu võimalustest - et ma tean ja tunnen sellist võitlust ning olen tuttav niisuguse armastusega, samuti aga elu muude külgedega, mida inimesed kogevad oma eluliste uskumuste, oma armastuse ja elusaavutuste rada käies. Et võiksime teise inimese elu kaudu ammutada inspiratsiooni iseenda elu jaoks.

Just seda ma kogen, lugedes näiteks minu poolt vägagi imetletud Paolo Coelho raamatuid. Tema raamatute toel leian ma iseenda jaoks lootust, inspiratsiooni ja äratundmist - oo jaa, elu on just selline! -, ning sedakaudu kasvab minus jõud liikuda oma eesmärkide suunas. Ning sedasama katsusin ma saavutada "Kabalistiga". Püüdes kirjutada raamatut, kus lugejal on tuline soov teada saada, millega lugu lõpeb. Et see kisuks kaasa, pannes süvenenult lehekülgi pöörama ning muutudes samal ajal osakeks temast endast. Ja et soovi korral oleks võimalik seda romaani lugeda ka teistkordselt ning jõuda uuele, ehk hingelähedasemale tasemele, mis võimaldab haarata täiendavaid aspekte. Kuid samas jääb see vaid võimaluseks, mis ei kohusta sind millekski...

Kui raamat on maailma välja läinud, kuulub ta lugejatele...

K: Ta elab oma elu...

GK: See on väga huvitav - ma saan lugejatelt ohtralt tagasisidet ning ma leian end sageli mõttelt, et kas tegu on tõesti reaktsiooniga minu raamatule. Mul polnud aimugi, et seal ka midagi taolist oli... Ja see on tore. Sest see pole enam minu vaid lugejate raamat.

Ma arvan, ja küllap selles on ühe kena maagilise loo jõud, et paljud asjad, mis sa läbi oma isiksuse prisma kinni püüad, on tol hetkel sinu elu fookuses. Mõningaid inimesi paelub Jumala naiselik külg, teisi lummab loo armastusliin, kolmandaid aga see, kuidas oma ambitsioone teostada. Arusaamine tuleneb igaühe enda elust. See on justkui legend, mille puhul erinevatel aegadel kerkivad esiplaanile erinevad asjad. Ja on võrratu saada tagasisidena neid erinevaid lugusid.
 
K: Räägime romaanist endast. Kui suur osa sellest on ajalooline tõde?

GK: Pea kõik raamatus kirjas olev toetub ajaloolistele faktidele. Loomulikult on seda värvikamaks muudetud. Kuid lugu ise on enam-vähem ajaloolisi sündmusi järgiv. Peamiseks liiniks on sõprus õpilase ja õpetaja vahel. Õpilane on väga edasipüüdlik, tahtes haarata korraga kogu maailma tarkust, soovides avastada nii Toora kui kogu Vana Testamendi kõiki salajasi kihte, analüüsida maailma toimimisviisi ning meie siinolemise põhjuseid. Ja kõiki kõige olulisemaid küsimusi, millele vastuseid otsitakse. Ta soovib kirjutada sellest raamatut, kuid tal puudub vajalik teadmine, ta pole piisavalt tark. Ta kohtub õpetajaga, kel on kogu see teadmine olemas, kes on elanud aastaid eraldatuses ning ON ise tegelikult nii Toora kui kõik muu, mida inimesed elu kohta teada soovivad. Kuid tema ei suuda seda kirja panna, sest ta pea on sellest liiga tulvil. Nii saavad neist meestest sõbrad. Ja nad sõlmivad omavahel kokkuleppe - õpilane Hajim kirjutab Isaaki tarkusest raamatu. Sealt aga saavad alguse mitmed probleemid, sest vaene noormees Hajim arvab, et kui ta paneb selle kirja oma nägemuse järgi, teeb see asjast tema teose. Samal ajal kinnitab aga Isaak talle, et raamatu ülestähendajal pole tähtsust. Sest kui tahetakse jagada inimestele aegade tarkust, siis tuleb kirjutajal jätta oma ego kõrvale ning panna kaanele tema nimi.

Ja naljakas on tõsiasi, et just seesama loo aspekt sai aktuaalseks ka minu raamatu puhul. Sest mina jõudsin ühe Kabala osa juurde tänu rabile, keda ma alguses üldse ei tundnud. Olin kirjutanud ööl enne temaga kontakti saamist sõna otseses mõttes ahastava kirja Jumalale, kuna ma ei mõistnud tegelikult ikka veel päriselt - ma olin endast väljas, et ei saanud kunagi konkreetseid vastuseid - mismoodi elu tegelikult toimib, kas on elu pärast surma, mis on meie kannatamise põhjus, kõik taolised asjad. Vastused, mida sain, olid liiga ähmased, mulle jäi nendest väheks. Ma tõepoolest laususin Jumalale, et soovin teha temaga kaupa - kui ma saan oma vastused, siis luban, et kirjutan neist raamatu ning toon need nii lugejate ette. Järgmisel päeval sain ma e-posti teate rabilt, kes kutsus mind osalema Kabala tundides. Ma ei teadnud Kabalast tuhkagi, see nimi oli mulle võõras. Mul pole siiani aimu, miks ja kuidas ta minuni jõudis. Kuid tundi ma läksin. Ning esimeste õppetundide ajal ei mõistnud ma asjast kõige vähematki. Mõne aja pärast ma aga taipasin, et ka niiviisi võib asju vaadata. Ja ma armusin täielikult Kabala vaateviisi.

Seesama rabi andis mulle ka mõtte. Et ma kirjutaksin romaani kabalistist, kes elas 16. sajandil. Ja ta andis mulle oma märkmed. Ma mõtlesin siis, et see ongi ju lugu, mida ma inimestele vesta soovin. Minu poolt otsitud, soovitud ja armastatud sõnumi edastamise viis. Ja nii ma asusingi kirjutama. Rabi sisendas mulle eneseusku, andis jõudu ning jagas informatsiooni, abistades mind tohutult. Kuni sai valmis raamatu esmavariant.

Ma andsin selle talle lugeda, olles põnevil, mida ta sellest arvab. Ning sõitsin ise Iisraeli, et uurida veel ühte-teist raamatu jaoks. Kui ma naasin, selgus, et ta oli viinud mu käsikirja kirjastada ning 5000 eksemplari sellest raamatust, mille kaanel ilutses tema nimi, oli juba trükitud ja raamatute hulgilaos laialisaatmist ootamas. Ma olin rabatud. Ma töötasin enne teatris, kust lahkusin, kuna mulle tundus, et ma pean pühenduma täielikult romaani kirjutamisele. Olin seega oma raamatu nimel loobunud kõigest. Ja minu õpetaja, mu kangelane ja inspireerija, oli osutunud mu kirjutatu vargaks. See oli hämmastav, sest 400 aastat tagasi toimus sama asi ka peategelasega - see on olemas ka raamatus - ja nüüdne oli justkui romaani sündmuse reinkarnatsioon...

Pärastpoole olin ma aga väga tänulik rabile selle kogemuse eest, mis oli mulle oluliseks elu õppetunniks. Et sain näha enda peegelpilti. Miks ma selle raamatu üldse kirjutasin? Kas sellepärast, et Geert Kimpen on romaanikirjanik, või seetõttu, et ma tahan tõepoolest anda endast parima, sõltumata sellest, mis juhtub, või sellepärast, et sealt sai alguse minu mõistmine, et asi on minu jaoks niivõrd oluline, et mul tuleb vajadusel selle eest võidelda. Ja tõestada, et tegu on minu raamatuga. Sest varem sõltusin ma alati õpetajatest, keda ma imetlesin, kuid ma ei seisnud omaenese väes. Ja iseenda eest seismine tundus minu jaoks piinav. Kui ma seda aga nüüd poleks teinud, oleksin ma pidanud kirjutama uue variandi... Nii oli too rabi minu jaoks kirjutamise käigus suurimaks kingituseks.

I: Kõnelgem Hajimi vaimsetest otsingutest. On siin paralleele Sinu ja ajaloolise isiku vahel?

GK: Ma arvan, et see on segu neist kahest. Tegu on äärmiselt paeluva looga Iisraeli külast, kuhu tuli 400 aastat tagasi paariks kolmeks aastaks kokku elama palju tarku inimesi, et siis taas maailma laiali minna. See oli väga kompaktne periood. Palju suuri tarku koos ühes aegruumis. Sellised tingimused tõstsid tegelikult kogu nende teadmise uuele tasemele. Ning esmakordselt sai kogu see üle tuhandete aastate edastatud tarkus kirja. Et teisedki lugeda saaks. Samuti on paeluv, kuidas see mõjutas nende igapäevaelu, näiteks kuidas käituti siis, kui sa armud kellessegi, traditsiooni järgides pannakse aga su armastatu mehele kellelegi teisele. Mida see tähendab, mis on olulisem? Või kui sa oled homo, siis kuidas sa sellega toime tuled ja kuidas inimesed sellele reageerivad. Sellised aspektid olid tolles tänasest oluliselt erinevas kultuuris vägagi aktuaalsed. Mul oli nende lugude kaudu seda põnev avastada.

I: Lugedes seda raamatut eelkõige kui Hajimi vaimset rännakut, saab see universaalse iseloomu. Tõde on ju universaalne.

GK: Naljaks on see, et kui tõed olid kirja pandud, siis ei tohtinud neid juudi rahvale näidata. Kabala on viimasel ajal tuntud suuresti tänu Madonnale ja mul pole mingit soovi olla Kabala suur kuulutaja. Sest Kabalas olev universaalne teadmine on sama, mis budismis, kristluses või müstikas. Minu taust on rooma katoliiklik. Piiblilood olid mulle teada ennegi, kuid enne polnud nad minu jaoks elus. Nüüd on mul aga kõige suhtes teistsugune tunne ja mõistmine. Kuid samahästi võiksin ma tõepoolest olla kasvõi tiibeti munk.

I: Kas veel midagi Sinu päritollu puutuvat mängib olulist rolli Sinu ettevalmistamises selle raamatu kirjutamiseks?

GK: Kui me vaatame tagasi oma elule, siis näeme, et kõik oli just nii, nagu olema pidi - justkui suur strateegia, mida me käesolevas hetkes alati ei mõista. Pärast on aga tükid kõik paigas, ideaalselt omal kohal.

Näiteks minu naabruskond Antwerpenis. Ma kasvasin üles juutide naabruses, elades tegelikult kogu aeg juutide seas. Endas juudi vere olemasolust ei ole ma küll teadlik. Ometi sain hiljuti teadlikuks asjaolust, et mu kodukandis elasid ortodokssed juudid, need suurte kübarate ja habemetega. Ma sain just teada, et needki juudid on kabalistid. Neil on üks Kabala vorme. Ja see on hämmastav, et ma elasin seal aastaid, nad olid mu naabrid ning me ei kõnelenud sellest iial. Ja hiljem selgub, et see tarkus oli naabermajas tegelikult olemas...
 
I: On Sul olnud tagasisidet Sinu raamatut lugenud juutidelt või kabalistidelt?

GK: Leidub hulgaliselt juute, kes ei võta oma religiooni osas midagi ette, kes on justkui siinsed katoliiklased, kes ei tõsta jalgagi kirikusse. Kui taolised juudid seda raamatut loevad, siis võib juhtuda, et nad armuvad omaenese religiooni. Sest nad enne lihtsalt ei teadnud. See pole ortodoksne ega painavalt raske. See on kaunis, saadetuna imeilusatest rituaalidest. Ning kaasnev teadmine on inspireeriv. Nii tean ma juute, kes on hakanud romaanist kannustatuna ja traditsiooni ilu tõtt pühitsema sabatit. Olen sellest äärmiselt puudutatud.

Kuid on ka ortodoksseid juute, kes on pisut küünilised. Ma saan ka sellest aru, sest mina ju pole juut. Need on inimesed, kes asuvad juba kolmeaastaselt asja uurima. Nemad on Toora. Ja ma kujutan ette, et kui nad loevad raamatut, mille on kirjutanud inimene, kes on õppinud vaid mõne aasta, siis on nende arvamus, et taoline kirjatöö võib sobida vaid lastele. Teisalt aga, oma tõsiduse tõttu, ei ehita nad oma imelise pärliga seotud sildu. Loomulikult pole ma rabi ega juudi soost, kuid just seetõttu näen ma seda lapse kombel! Ja soovin jagada asja teadmatuses olijatega. Ja küllap on mul ka vähem sellega seonduvaid piiranguid. Et vaatamata pühadusele sellest romaan kirjutada.

I: Küsiksin kirjutamise protsessi kohta. Kuidas sa kirjutad? Sa ütlesid enne, et oled raamatu lõpetamiseni pisut üksildane.

GK: Kirjutamiseks vajan ma eelkõige distsipliini. See pole lihtsalt muusade kohalesaabumine. Ei mingit romantikat. Ma lihtsalt ärkan igal hommikul kell viis, lähen oma kodukontorisse ja järgin endale antud lubadust, et ma ei lõpeta sel päeval enne, kui olen kirjutanud ühe peatüki. Nii olen ma mõnikord valmis kell kaheksa ja see on väga hea tunne. Siis saan võtta aega uurimistööks teiste raamatute jaoks või lihtsalt vaba päeva. Mõnikord pean aga jätkama veel ka pärast kella kümmet. Niisugune distsipliin aitab mind - iga päev üks peatükk. See ei pea olema veel täiuslik ega lihvitud - lihtsalt algusest lõpuni. Ja nõnda kirjutades kogen ma kogu lugu aina enam. Minust saab ka peategelane. Kabalisti puhul muutusin ma Hajimiks. Kui ta tundis suuri armastustundeid, siis hõljusin ka mina majas ringi kui suur armastaja. Kui tema oli meeleheites, olin lootusetu minagi. Ja mu perel pole alati lihtne taolise olukorraga harjuda.
 
Romaan, mida ma praegu kirjutan (romaan De Geheime Newton ilmus Hollandis eelmisel sügisel) on Isaac Newtonist, tema salaelust ja alkeemiaharrastustest. Ning oma päriselus tegi ta tõepoolest hirmsaid asju. Neil päevil, mil ma töötasin nende stseenidega, valitses ka mu kodus õuduse meeleolu, sest Newton piinas inimesi. Ja mu väike tütar on taoliste asjade suhtes väga tundlik... Ma näen, et ta teab, et olen ta isa, keda võib usaldada, ent samas ta tunneb, et midagi on valesti. Ja see on ehk seotud ka minu teatritaustaga - ma näen oma raamatut stseenides ning kujutlen, mida üks või teine osatäitja parajasti ütleb. Justkui kirjutaksin filmistsenaariumit.

I: Seda on ka lugedes selgesti tunda ning see on üks neist asjadest, mis selle raamatu nii loetavaks muudab. Kas on kuulda, et "Kabalistist" oleks tulemas näidend või film?

GK: Tõepoolest, rahvusvahelised filmitegijad on asja vastu huvi tundnud ja meil on sellest juttu olnud. Kuid filmitegemine, nagu mina seda kogenud olen, on aeganõudev protsess. Ajalooliste stseenide ja kostüümide jaoks, rääkimata ligitõmbavatest näitlejatest, on tarvis palju raha. Seega on vägagi konkreetne huvi olemas, ent linastumise tähtaega ma veel välja kuulutada ei saa. Kuid ma olen kindel, et varem või hiljem see film tuleb.
 
Hollandis on ka kaks teatritruppi, kes kavatsevad seda lavastada. Ning üks helilooja on kirjutamas sellest sümfooniat - Jumala 72 nime. Kabala lummav aspekt on ka selles, et erinevatest tähendustest ja numbritest moodustuks justkui krüptogramm, mõistatus, millel on väga palju erinevaid kombinatsioone. Ja see helilooja on samuti nii-öelda matemaatilist tüüpi muusik, kes töötab ka asjade ja numbrite saladusliku poolega. See oli tema jaoks väga ligitõmbav.

I: Suur tänu Sulle, Geert,  ja tuult tiibadesse!

Müügil raamatukauplustes üle Eesti või tellimisel
www.paikesepillaja.ee

TOP